Auto rehvirõhk on tehniline näitaja, millele suurem osa autoomanikke regulaarselt tähelepanu ei pööra. Vastupidi, enamasti tuleb rehvirõhust juttu alles siis, kui auto automaatne rehvirõhu seiresüsteem selle osas häirekella lööb või kui lõdvalt lotendavat rehvi auto all märgatakse. Just ennetava meetmena tulekski rehvirõhu kontrollimist võtta, sest tegu peaks olema iga autojuhi jaoks elementaarse regulaarse kontrolliga, mida umbkaudu kord kuus läbi viia. Auto rehvirõhu kontrollimine reeglipäraselt aitab varem märgata rehvide tööea lõppemist või probleeme ventiilidega, mille tulemusena läbiviidav rehvivahetus võib päästa tee äärde jäämisest või hiljem äkilisest rehvi tühjenemisest/purunemisest.
Ilmselt teab iga autojuht, et rehvid kuluvad teekattega kokku puutudes pidevalt, kuna turvisemustri sügavusele on kehtestatud riiklikult konkreetsed miinimumnõuded. Vähem mõeldakse aga sellele, et rehvid kuluvad ka oma õlapiirkonnas ehk külje pealt, seda eelkõige mitte otsese mehaanilise kokkupuute, vaid vee, soola, temperatuuri ja UV-kiirte mõjude tõttu. Kõik need tegurid põhjustavad mikroskoopiliste mõrade teket rehvidesse, mida ei pruugi olla palja silmaga näha isegi lähedalt vaadates. Seetõttu on just rehvirõhu regulaarne kontrollimine parimaks võimaluseks rehvide tervisel silm peal hoida.
Sõiduauto rehvirõhu jälgimine on oluline veel mitmetel põhjustel. Nimelt mõjutab rehvirõhk sõiduautol erinevaid tegureid, millest peamised on auto teelpüsivus, sõidu konarlikkus, juhitavus, sõidumugavus ning viimaseks rehvide enda töökindlus. Kui auto rehvirõhk on kõrge, see tähendab autotootja poolt soovitatud maksimumi lähistel, siis tähendab see, et autoga sõitmine on üldjoontes keskmisest pisut ebamugavam, sest rehvide jäikuse tagajärjeks on tugevamad põrutused takistustest üle ja läbi sõites. Samuti on pisut negatiivselt mõjutatud nii auto juhitavus kui teelpüsivus, sest väga jäigad rehvid suudavad teega halvemini haakuda. Viimaseks on normaalsest kõrgema rehvirõhu tulemiks suurem oht ka rehvidele endile, sest teravate esemetega kokku puutudes või teravate servadega löökaugust suurel kiirusel läbi sõites on oht rehv purustada.
Keskmisest madalamal rehvirõhul on jällegi omad miinused. Esiteks suureneb selle tulemusena kütusekulu (see võib olla isegi kuni 5 protsendi suurune vahe võrreldes normaalse rehvirõhuga). Teiseks on ka õigest rehvirõhust madalama rehvirõhuga sõites juhitavus halvenenud, sest rehvid kipuvad kurvides ja järsu hõõrdumise korral kergelt “ujuma”. Lõpetuseks on õige rehvirõhk oluline, sest see aitab pikendada rehvi tööiga, mille tulemusena peate te oma auto rehve harvemini välja vahetama – see aga omakorda aitab säästa raha. Arvestage, et liiga madal rehvirõhk võib lühendada teie sõiduauto rehvide tööiga lausa kuni 25% võrra!
Rehvirõhk muutub eriti aktuaalseks teemaks aastaaegade vaheldudes. Tasub arvestada, et kui miinimum- ja maksimumtemperatuurid suvel ja talvel tugevalt varieeruvad, siis muutub ka auto rehvirõhk. Auto rehvirõhk suvel kõigub eelkõige kõrgete temperatuuride ja teekatte üleskuumenemise tõttu, tõustes kohati seejuures märkimisväärselt. Seega tasuks suvel rehvirõhul silm peal hoida, et vältida rehvide liialt jäigaks muutumist.
Talvine rehvirõhk on oluline aga vastupidisel põhjusel – talvel kipub rehvirõhk liialt madalaks muutuma, sest õhumolekulid tõmbuvad madala temperatuuri tõttu kokku ja nii langeb auto rehvides oleva õhu poolt avaldatav rõhk. Rehvirõhk talvel on eriti oluline teema, sest juba välistemperatuuri nullkraadisest temperatuurist viie külmapügala juurde langemine võib tekitada auto rehvides märgatavat rõhu langemist ning põhjustada temperatuuride edasi-tagasi kõikudes isegi rehvide omavaheliste rõhkude erinevust. Seega on rehvirõhu kontrollimine talvel tegevus, mida tuleks suurema regulaarsusega teha – näiteks iga kord tanklasse minnes.
Kuid mis on normaalne rehvirõhk? Ühest vastust sellele küsimusele pole, sest too näitaja sõltub auto kaalust, autotootja soovitustest ning konkreetsest automudelist. Rusikareeglina võib aga teha üldistuse, et auto õige rehvirõhk jääb vahemikku 2,0-2,5 baari. Konkreetse soovitusliku rehvirõhu kontrollimine on lihtne, sest üldiselt on see kirjas rehvirõhu tabelis kleepsul, mis asub auto juhipoolse lävepaku lähistel, selle peal või kõrval või siis auto B-postil. Vanemate autode puhul on mõttekas otsida soovituslikku rehvirõhku näiteks auto tehasejuhendist või siis selle puudumisel internetist.
Nii jõuamegi lõpetuseks küsimuse juurde kuidas rehvirõhku kontrollida? Nagu eelnevalt mainitud, on selleks kõige mugavam meetod bensiinijaamades olevate rehvipumpade/rehvirõhumõõdikute kasutamine. Üldjuhul on igas Eesti tanklas üks selline olemas. Rehvirõhu kontrollimiseks tuleb lihtsalt eemaldada auto rehvi ventiililt kork, asetada rehvirõhumõõdiku huulik ventiilile nign mõne sekundi pärast kuvabki masin rehvides olevat rõhku. Kui rõhk on liialt madal, siis saab selliste masinatega üldjuhul õhku rehvi juurde pumbata ning kohati (liiga kõrge rõhu korral) seda sealt ka välja pumbata. Kui rõhk on liialt kõrge, siis on teiseks võimaluseks selle väljalaskmiseks näiteks kruvikeeraja otsaga ventiili pea keskele vajutamine.
Ainus asi, mida bensiinijaamas rehvirõhku kontrollides arvestada tuleb, on see, et tõenäoliselt olete te enne seda juba paar kilomeetrit, võib-olla isegi mitukümmend kilomeetrit sõitnud ning seega on rehvirõhk rehvide soojenedes juba tõusnud. Seetõttu on tõeliselt professionaalselt auto rehvirõhu mõõtmiseks tark osta endale manomeeter, mille hind peaks üldjuhul jääma alla 20 euro. Selle abil on teil võimalik kodustes tingimustes ja niiöelda “külmade rehvidega” auto rehvide rõhku mõõtes võimalikult täpne ja tegelikkusele vastav tulemus saada.
Kommenteeri