Auto pukseerimine: nõuded

Auto pukseerimine: nõuded

Sõiduki pukseerimine on teema, mille reaalelus kokkupuutumist sooviks iga autojuht tõenäoliselt vältida, kuid mille kohta teoreetiliste teadmiste omamine võib hädaolukorras elu oluliselt lihtsamaks muuta. Veelgi enam, käesolevas artiklis räägime ka sellest, mida pukseerimisel kindlasti teha ei tohiks ning mida just vastupidi tuleks teha enne seda, kui te auto pukseerimisega alustate, et vältida võimalikku auto tehnilise korra rikkumist (viimane kehtib eelkõige automaatkäigukastiga auto pukseerimise korral). Artiklist leiate te vastused küsimustele, millist sõidukit pukseerida ei tohi, millised on auto pukseerimise nõuded, kuidas erineb pukseerimisköie kasutamine jäiga ühendusega pukseerimisest ja mis on pukseerimisel suurim lubatud kiirus.

Just viimasest nimetatud küsimusest alustamegi. Nimelt tuleb teise auto pukseerimisel iseenesestmõistetavalt kasutada harjumuspärasest madalamat kiirust. Pukseerimise suurim lubatud kiirus on 50 km/h, linnas või juhul, kui te oma võimetes kindel pole, oleks aga mõistlik hoida madalamat kiirust 30 km/h. Madalam lubatud kiirus tuleneb sellest, et pukseerimine on võrreldes tavapärase autojuhtimisega oluliselt rohkem tähelepanu nõudev, närvesööv ja enam liiklusolukorrale tähelepanu pööramist nõudev tegevus. Suurim erinevus seisneb just selles, kui palju on mõlema auto juhid sunnitud sõiduki pukseerimisel ette mõtlema ja oma järgmisi manöövreid läbi mõtlema.

sõiduki pukseerimine

Seetõttu lähemegi järgmise teema juurde ehk selle juurde, mis on mõned erinevused pukseerimise ja tavaautosõidu vahel. Esiteks peavad pukseeritaval sõidukil põlema ohutuled ning kui nende kasutamine peaks olukorrast tulenevalt olema võimatu, siis tuleb pukseeritavale autole nähtavasse kohta paigaldada ohukolmnurk. Teiseks, kui kasutada pukseerimisköit jäiga ühendusega pukseerimise või niinimetatud konnaga auto vedamise asemel, siis peaksite te ideaalis köit pidevalt pingul hoidma. See ei tähenda, et köis peaks olema viimase piirini pinge all, kuid lõtk köies annab tagajärjeks autode jõnksumise, mille tulemusel on suur oht autot kahjustada või liiklusohtlikku olukorda sattuda. Seega näiteks mäest alla sõites on tark juba languse algul õrnalt pidurit kasutada, et mitte köies pinget kaotada. Samuti on eelkõige linnas pukseerides tark ristmikel pidurdusteekond nõnda planeerida, et köis pingul püsiks.

Enne pukseerimise alustamist aga peavad kahe pukseerimises osaleva auto juhid omavahel kokku leppima, millisel moel nad protsessi käigus ühendust hoiavad ja infot teineteisele edastavad. Näiteks võite te kasutada valgussignaale, käeliigutusi või ideaalis – raadiosaatjaid. Lisaks on hea kokku leppida täpne teekond ja teed, mida te oma sihtkohta jõudmiseks kasutada kavatsete, et vältida liikudes omavahelist teineteise mittemõistmist. Seejuures soovitame me pukseerides vältida liiklusrohkeid teid, teelõike ja linnu ning valida pigem võimalikult lihtne, väheste pööretega ja rahulik tee – isegi kui see peaks teekonda pisut pikemaks muutma.

Köie kasutamisel peaks autode omavaheline vahe jääma vahemikku viis kuni kaheksa meetrit, kusjuures köie keskossa tuleks märgistuse puudumisel siduda silmatorkavat värvi riidetükk või -riba, et küljelt lähenevatele sõidukitele halbades ilmastikutingimustes pukseerimine selgelt äratuntav oleks. Kui te kasutate jäika ühendust, näiteks konnaga vedamise meetodit, siis peab autode omavaheline kaugus olema maksimaalselt viis meetrit. Kui aga ilm peaks olema pukseerimiseks äärmiselt ebasoodne (libedus, tihe vihma- või lumesadu), siis on seda targem üldsegi mitte teha või see edasi lükata. Igal juhul on endale puksiirabi tellimine ning selle teenuse eest maksmine odavam kui ohtlikes tingimustes pukseerides liiklusohtlikku olukorda sattumine ja teiste teekasutajate ohustamine.

On ka tehnilisi põhjuseid, mille tõttu või mille ilmnemisel üldsegi pukseerida ei tohi. Näiteks kui te olete tee äärde jäänud mittekäivituva mootori tõttu, siis kontrollige ilmtingimata, et auto kojamehed endiselt töötavad – vastasel juhul kutsuge endale teeabi veok appi. Pukseerida ei tohiks mittekäivituva mootoriga automaatkäigukastiga autosid, millel on variaatorkäigukast või DSG käigukast. Kuigi selliste autode häda korral paari meetri võrra edasi lükkamine on lubatav, ei tohi neid pikemalt kindlasti pukseerida, sest selle tulemuseks on suure tõenäosusega äärmiselt kallid järgnevad käigukasti parandustööd. Kui mootorit on võimalik käivitada, siis tuleb see kindlasti töös hoida ning panna sisse N käik. Planetaarkäigukastiga auto puhul on lood pisut lihtsamad. Sellise automaatkäigukastiga auto pukseerimine on paarkümmend kilomeetrit võimalik ka mittekäivituva mootori korral, kuid muidugi tuleb seejuures N käik sisse panna.

Seega tehke enne automaatkäigukastiga auto pukseerimist kindlaks, millist tüüpi käigukast teie autol on. Kui te seda ei tea, siis saate te sellekohast infot uurida kas autoesindusest, maaletoojalt või tootjalt, kui see võimalik pole, siis auto tehasejuhendist. Kui infot leida või järgi küsida ei õnnestu, on kindlasti targem treiler kutsuda.

Manuaalkäigukastiga auto pukseerimisel sellist häda pole ning üldjuhul peaks sellist autot töötavate pidurite ja tulede olemasolu korral olema võimalik pukseerida. Siinkohal pidage aga turvalisuse huvides meeles seda, et mittetöötava mootoriga auto korral ei tööta ka piduri- ja roolivõimendi, mistõttu on raskem rooli pööramine ja suuna muutmine ning – pukseerimise seisukohalt eriti tähtsana – tõhus pidurdamine. Seega tuleb teil valmis olla, et auto need süsteemid ei toimi teile pukseerimise ajal ootuspärasel moel.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *