Auto jahutusvedelik täidab mootoris olulist jahutusfunktsiooni, tagades nii mootori sujuva ja pikaajalise töö ning hoolitsedes mootori optimaalse jõudluse eest. Jahutusvedelik ringleb kinnises süsteemis, mis koosneb radiaatorist, pumbast, termostaadist ning erinevatest torudest. Vedelikku pumbatakse läbi torude, mis läbivad plokikaant ja mootoriplokki eesmärgiga eemaldada sealt mootori töötamisel tekkivat kuumust. Mootorist edasi juhitakse jahutusvedelik radiaatorisse, kus seda jahutatakse kas auto liikudes õhu või ventilaatori abil. Nii saab auto jahutusvedelik maha jahutatud, et vältida selle ülekuumenemist (selle temperatuuri kontrollib termostaat) ning see on seejärel valmis suunduma uuele ringile mootorisse, et hoida seda õige töötemperatuuri juures.
Nüüd, kui me teame, milline on lihtsustatud kujul jahutusvedeliku funktsioon, uurime me lähemalt, milliseid erinevaid jahutusvedelikke on olemas ning mis vahe on näiteks antifriisil ja jahutusvedelikul. Alljärgnevalt leiate vastuse küsimusele miks on osad jahutusvedelikud kollased, rohelised, punased, roosad/lillad või sinised ning milles võib seisneda probleem jahutusvedeliku kao puhul ja mida ette võtta, kui auto jahutusvedelikku lekib?
Esmalt tasub aga endale selgeks teha, mis on jahutusvedelik ja mis on antifriis (inglise keeles antifreeze). Lihtsalt öeldes on jahutusvedeliku näol tegu (enamasti üks ühele vahekorras) antifriisi ja vee seguga – seega on antifriis glükoolipõhine kontsentraat, mida lisatakse jahutussüsteemis kasutatavale veele, et anda sellele oma otstarbe ideaalseks täitmiseks vastavad omadused. Antifriisi lisamine veele madaldab selle jäätumispunkti, mis on eelkõige oluline talvel pakaseliste ilmadega ja tänu millele muutub jahutusvedelik külmakindlaks ning tõstab selle keemistemperatuuri, mis muudab selle jahutusvõime suuremaks. Kuna jahutusvedeliku puhul on tegu lihtsalt veega lahjendatud antifriisiga, siis selgitab see ka seda, miks antifriisid valmis segatud jahutusvedelikest märksa kallimad on.
Jahutusvedeliku ja antifriisi võrdlemisel on hulk tegureid, mida selle kasutamisel ja ostmisel arvesse tuleks võtta. Järgnevalt anname ülevaate tähtsaimatest punktidest selle kohta, kuidas auto jahutusvedelikuga ümber käia ning mida teha probleemide korral, mis seejuures tekkida võivad.
Esiteks on oluline teada, et jahutusvedelikke on väga mitmeid eri tüüpe, mis erinevad omavahel peamiselt kasutusaja, sellele lisatud ainete ja külma(ja kuuma-)taluvuse poolest. Vastavad näitajad on alati märgitud toote pakendile, lisaks eristab eri tüüpi jahutusvedelikke nende värv, mistõttu võitegi müügil näha nõnda erinevat tooni jahutusvedelikke. Samas on tänapäevaks erinevate müügil olevate jahutusvedelike ampluaa nii lai, et näiteks kaks kollast jahutusvedelikku samalt tootjalt ei pruugi alati üks ühele oma omadustelt ja koostiselt kattuda. Seetõttu on tark antifriisi ja jahutusvedeliku ostmisel järgida teie auto tootja poolt tehasejuhendis välja toodud nõudeid kasutatavale jahutusvedelikule. Sageli võite sobivat antifriisi või jahutusvedelikku otsides kokku puutuda ka selliste terminitega nagu G12 jahutusvedelik, G13 jahutusvedelik jne. Tegu on spetsiaalsete märgistega, millele viitavad ka paljud autotootjad oma automudelite omaniku käsiraamatutes, et hõlbustada konkreetsele sõidukile sobiva jahutusvedeliku kindlaks määramist.
Eelnevas punktis välja toodud erisuste tõttu on kasulik teada enda autos kasutatava jahutusvedeliku värvi – see on eriti tähtis siis, kui jahutusvedelikku on lahjendatud ning sellesse on antifriisi juurde vaja lisada. Kui auto jahutusvedeliku tase on vähenenud, siis võib sellesse lisada piisava taseme saavutamiseks vett, kuid see olgu pigem vaid lühiajaline lahendus. Jahutusvedeliku kao likvideerimiseks tuleks teil taastada mitte ainult paisupaagis oleva vedeliku tase, vaid säilitada ka selles sisalduva vee ja antifriisi omavaheline vahekord (selle kohta ning antifriisi lahjendamise kohta leiate infot samuti toote pakendilt, kusjuures tasub meeles pidada, et antifriisi ja vee vahelise suhte muutmine muudab ka jahutusvedeliku keemis- ja külmumistemperatuure). Selleks on soovitatav pöörduda autotöökotta, kus määratakse kindlaks mitte ainult täpne teie auto jaoks õige jahutusvedelik, vaid ka selle korrektne koostis. Soovi korral on teil ka endal võimalik määrata kindlaks oma sõiduki jahutusvedelikus sisalduva antifriisi kontsentratsioon, kasutades selleks antifriisi testereid.
Kindlasti tuleks vältida pimesi iseseisvalt esimese ettejuhtuva antifriisi või jahutusvedeliku lisamist paisupaaki, sest selle tagajärjed võivad teile kui autoomanikule sootuks kulukaks osutuda. Lisaks jahutusvedeliku taseme taastamisele on autotöökojas mugal lasta läbi viia ka jahutusvedeliku vahetus, mis seisneb kasutatud segu nõrutamises, kogu süsteemi puhastamises ning seejärel antifriisi ja vee korrektses vahekorras seguga süsteemi taastäitmist. Üldiselt on soovitatav lasta oma sõiduki jahutussüsteem läbi uhtuda, puhastada ja värske jahutusvedelikuga täita iga kahe aasta või 32 000 km järel (kumb iganes varem täitub).
Nagu mainitud, võib vajadusel paisupaagis olevat vedelikku puhta (eelistatavalt destilleeritud, eriti kui kasutate igapäevaelus karedat vett) veega pikendada. Järgnevalt kirjeldame, mida teha siis, kui olete pikemal teekonnal ning märkate, et teie auto jahutusvedeliku temperatuur hakkab kiiresti tõusma.
Esimese asjana peaksite ülekuumenenud auto esimesel turvalisel võimalusel peatama ning mootori välja lülitama. Seejärel tasub (kui märkate auto kapoti alt tulevat suitsu või auru) hetk oodata, enne kui te auto kapoti avate, et vältida võimalikku aurupõletust. Alles siis, kui olete mõnda aega kapoti alust ja mootorit jahutanud, võite te ettevaatlikult proovida avada radiaatorikorki, kuid olge ka selle toimingu puhul ettevaatlik, sest jahutusvedeliku temperatuur võib endiselt olla keemistemperatuuri lähedal ning oht ennast kõrvetada on suur. Seejärel kontrollige jahutusvedeliku taset ning taastage vajadusel nõutav tase. Nende toimingute läbiviimise järel peaks teie auto olema piisavalt taastunud, et saate sõitu jätkata, kuid tungivalt soovitatav on sellise olukorra asetleidmise järel esimesel võimalusel pöörduda autotöökotta, et teha kindlaks jahutusvedeliku kao põhjus.
Kõige sagedasemaks jahutusvedeliku kao põhjuseks on selle lekkimine. Seda omakorda võib põhjustada mitme erineva süsteemi või agregaadi rike, näiteks silindriploki, silindripea, kütteradiaatori, sisselaskekollektori tihendi, veepumba, radiaatori, toru või millegi muu rike või purunemine. Kui te pole just aastatepikkuse autoremondi kogemusega autoomanik, on igal juhul parim abinõu pöörduda professionaalse mehaaniku poole, et survetestimise abil läbi viia põhjalik diagnostika täpse vea põhjuse väljaselgitamiseks.
Samuti tuleks toimida siis, kui avastate oma auto paisupaagist õli või selle jääke, sest auto jahutusvedelik ja õli ei tohiks kunagi kokku puutuda. Ka selle probleemi korral võib tegu olla ohtliku rikke märgiga, mida põhjustab tihti silindripea tihendi, silindripea või mootoriploki kahjustus. Alati on odavam riket märgates koheselt pöörduda autotöökotta kui hiljem tegeleda kulukate remonditöödega, mis võivad rikke ignoreerimise järel vajalikeks osutuda.
Väga oluline on ka antifriisi või jahutusvedelikku oma koduses garaažis turvalises kohas hoida, et vältida sellega keskkonna reostamist ning potentsiaalset ohtu elusolenditele. Etüleenglükooli põhjal valmistatud jahutusvedelikud on äärmiselt mürgised ning võivad põhjustada isegi surma. Seetõttu tuleks toote pakendit hoida kindlalt suletuna kohas, kus see pole lastele ega loomadele kättesaadav. Antifriisi või jahutusvedeliku lekkimise tagajärjel tekkinud reostusi on aga väga oluline koristada kummikindaid kasutades, sest isegi selle imbumine läbi naha võib põhjustada siseorganite kahjustusi. Lisaks on oluline antifriis või jahutusvedelik lekkimise korral hoolikalt reostatud pindadelt eemaldada ja kõrvaldada vedelik seejärel selleks ettenähtud konteineritesse või kogumispunktidesse.
Kommenteeri